Värska on kuulus oma mineraalvee ja tervistava muda poolest. Ravi-, laua- ja ravi-vanniveena tuntud Värska mineraalvesi pärineb mitmest põhjavee kihist. Esimesed andmed Värska piirkonna põhjaveekihtide suure mineraalainete sisalduse kohta saadi ligi nelikümmend aastat tagasi. Esimesed

puurkaevud mineraalvee otsinguteks rajati 1967. aastal. Mida sügavamal vesi asub, seda rohkem on seal lahustunud mineraalaineid. Eestis peetakse mineraalveeks põhjavett, milles lahustunud mineraalainete sisaldus on vähemalt 2 g/l. Ligikaudu 600 m sügavuselt pärit vees on mineraalaineid koguni 19 grammi liitri kohta. Kuigi veevarusid on kasutatud ligi kolmkümmend viis aastat, pole see vähendanud mineraalainete hulka vees. Aluspõhja settekivimite rüpes sadade miljonite aastate vältel kujunenud karastava ja kosutava ravi- ning lauaveevarusid jätkub veel pikaks ajaks. Värska vesi igaks puhuks!
Muda saadakse siitsamast Värska lahest. Värska lahe muda on üle kahekümne aasta kasutatud lahe kaldale ehitatud sanatooriumis. Ravikompleksi juurde on rajatud suured sisebasseinid, kus muda säilitatakse aasta ringi. Ka ravimudavaru on küllalt suur, et kindlustada selle kasutus aastakümneteks. Mineraalvee ja ravimuda varude kõrval on oluline väärtuslik loodusmiljöö- männimetsad liivastel järvekallastel.

Mustoja mõhnastik on tähelepanu pälvinud juba möödunud sajandi algusest, kui esmakordselt märgiti huvitavaid taimeleide Setomaalt. Sealt alates on eri aegadel ala uurinud paljud loodus-teadlased, peamiselt siiski botaanikud. Mustoja lamm on rikas käpalistest, liivikualadel kasvab stepi päritoluga liike, nagu palu-põisrohi, palu-liivkann, palu-karukell, võsu-liivsibul, harilik käokuld. Tähelepanu väärivad ka siinsed maastikud – Kagu-Eesti suurim ja reljeefseim mõhnastik,

sealhulgas tuuletekkelised pinnavormid ja liivikud, nendevahelised jääpaisjärvetasandikud, Mustoja ürgorg, nõmme- ja palumetsad, puis- ja lagerabad suurte soosaartega.
Värskast 5 km, Lutepää ja Saatse küla vahel on nn. Setomaa Sahara e. Pikamäe liiv e. Pikk liiv. See on mitme ruutkilomeetri suurune tuisliiva ala, mida arvatakse olevat tekkinud suure metsatulekahju tulemusena. Ala on tähtis botaaniliselt, kuna siin levib ohtralt stepi päritoluga taimeliike. Nende hulgas on palu-liivkann ja palu-põisrohi, harilik käokuld, vareskolla liigid ning palu-karukell.